Elu täis rosinaid ja arbuuse, mida see siis õieti tähendab? Kas seda, et elu võib olla nii väike kui suur; kuivanud kui ka värske ning noor; pisike ja kipras või priske ning mahlakas? Võimalusi on palju. Vahel näed linnas kodutuid või kergelt oma maailmas olevaid tegelasi, mõtled, et mind see ju ei puuduta ja minu ega mu lähedastega nii ei juhtu. Aga võta näpust! Üleüldse võid ükspäev midagi äärmiselt šokeerivad enda kohta avastada ja seda täiesti lampi. See pöörab kogu su elu pea peale, või siis paremal juhul annab innustust ning uue vaate elule. Mul on õnne olnud! Võin rahul olla. Inimesed on tihti pimedad ning suht tobedad. Tahetakse näida kellegi teisena, võetakse liigselt üle või siis tehakse mõttetult maha. Et aga ise parem olla. Võiks ju hoopis enda tõelisi väärtusi arendada ja nendega poolehoidu ning austust võita. Olelusvõitlus on ikka kummaline asi. Tänapäeval algab see üha varasemast east. Juba algklassides üritatakse vastassoo tähelepanu iga hinnaga võita. Vanemas eas läheb asi üha karmimaks. Minu elu koosneb praegu üheksakümne üheksast õhupallist!
