Mõrumagus klassika

Kõik on ju tegelikult vaid näitlejad. Käime teatris, et vaadata elu kõrvalt, et näha kellegi teise elu, kuid tegelikult on meie enda elu ju ka paras näidend. Hüppaks korra kõrvale ja vaataks, kuidas me käitume. Kõik arvavad, et mõtlevad oma mõtteid ning käituvad täiesti omamoodi ja otsustavad ise, kuid vaadates kõrvalt, näed, et kõik on siiski mingis rollis ühiskonnas ja need kes ongi täiesti omamoodi süüakse välja. Kuigi ka nende roll on ette määratut. Miks on nii, et otsid kogu aeg pidagi, pidevalt, paistab su elu mõtteks saavad, kuid kui see silmapiirile jõuab või selle kätte saad, ei taha enam või lööd kartma? Kas peaks hakkama uuesti otsima või tõmbuma tagasi ning ise hakkama saama? Tõenäoliselt rakendama lihtsalt esivanemate terkust, et julge hundi rind on rasvane.