Mõrumagus klassika

Kõik on ju tegelikult vaid näitlejad. Käime teatris, et vaadata elu kõrvalt, et näha kellegi teise elu, kuid tegelikult on meie enda elu ju ka paras näidend. Hüppaks korra kõrvale ja vaataks, kuidas me käitume. Kõik arvavad, et mõtlevad oma mõtteid ning käituvad täiesti omamoodi ja otsustavad ise, kuid vaadates kõrvalt, näed, et kõik on siiski mingis rollis ühiskonnas ja need kes ongi täiesti omamoodi süüakse välja. Kuigi ka nende roll on ette määratut. Miks on nii, et otsid kogu aeg pidagi, pidevalt, paistab su elu mõtteks saavad, kuid kui see silmapiirile jõuab või selle kätte saad, ei taha enam või lööd kartma? Kas peaks hakkama uuesti otsima või tõmbuma tagasi ning ise hakkama saama? Tõenäoliselt rakendama lihtsalt esivanemate terkust, et julge hundi rind on rasvane.

Elu täis rosinaid ja arbuuse..

Elu täis rosinaid ja arbuuse, mida see siis õieti tähendab? Kas seda, et elu võib olla nii väike kui suur; kuivanud kui ka värske ning noor; pisike ja kipras või priske ning mahlakas? Võimalusi on palju. Vahel näed linnas kodutuid või kergelt oma maailmas olevaid tegelasi, mõtled, et mind see ju ei puuduta ja minu ega mu lähedastega nii ei juhtu. Aga võta näpust! Üleüldse võid ükspäev midagi äärmiselt šokeerivad enda kohta avastada ja seda täiesti lampi. See pöörab kogu su elu pea peale, või siis paremal juhul annab innustust ning uue vaate elule. Mul on õnne olnud! Võin rahul olla. Inimesed on tihti pimedad ning suht tobedad. Tahetakse näida kellegi teisena, võetakse liigselt üle või siis tehakse mõttetult maha. Et aga ise parem olla. Võiks ju hoopis enda tõelisi väärtusi arendada ja nendega poolehoidu ning austust võita. Olelusvõitlus on ikka kummaline asi. Tänapäeval algab see üha varasemast east. Juba algklassides üritatakse vastassoo tähelepanu iga hinnaga võita. Vanemas eas läheb asi üha karmimaks. Minu elu koosneb praegu üheksakümne üheksast õhupallist!

Kas see mängib rolli?

Jaaahh, ongi juba esmaspäev käes. Äärmiselt tore on olnud, aga jube ruttu on see aeg möödunud. Tahaks juba ometi lihtsalt diivanil teki sees kerra tõmmata ja raamatut lugeda, kass võiks ka veel jalgadel nurruda. Sõidangi kohe varsti maale, kus kavatsen lõpuks ometi nautida niisama vedelemist, kuigi ma tean, et kui see kätte jõuab, tahaks juba aktiivselt ringi tõmmelda. Aga oletame, et see kord asi nii ei ole, tuleb õppida hetke nautima! Reedel pidas Rax sünnat. Saime tunnelis tegelastega kokku, ostsime kingi ja läksime sinna. Muide, tunnelis nägin Kellit ja Brittat ja siis seda venda sealt vestluselt ka. Igastahes, Raxi juures oli hästi tore, natuke kuskil hommikupoole magasin ka paar tundi kuskil diivani peal. Uni ära läks oli alguses kergelt imelik tunne, nagu poleks jalga tundnud, ainult suurt varvast, mis oli kergelt valus. Selgus, et Ott magas mu jala peal. Aga mis seal ikka, mõtsin, et lähen koju magama, oma voodisse, nii on kõige mõnusam. Toppisin siis riidesse ja tsaooo. Kodus vajusin nagu ront oma pessa. Riina helistas ja tahtis vist, et ma tagasi helistaksin, aga ma olin tõesti liiga unine, ei saanud eriti aru, mis ta rääkis. Mõne aja pärast helistas ise tagasi ja tahtis, et ma talle helistaks, kui vähem koomas olen... Jäin uuesti magama. Siis helistas Erik mningi aeg ja küsis, kas ma linna tulen. Ütlesin, et eks ma varsti kobin üles jah. Pärast seda ei jäänudki enam magama. Lõpuks läkisme Roni juurde Riina, Nele, Eriku ja Maega ning tegime filmiõhtu. Vaatasime Amelie'd, Mementot, Tulnukat ja Tapja Õllejogurti rünnakut. Esimesed kaks olid kohutavalt head filmid, esimest olen varem ka näinud, aga mingi kaks aastat tagasi. Mulle nii meeldivad siuksed huvitava ülesehitusega filmid. Teised kaks on eesti amatöörfilmid, mis on omaette teema. Pühapäeval sõime Roni juures hommikuks kotlette ja teed ja seejärel põrutasin noortekasse koristuspäevale. Hämmastav, kui must võib olla sisemus, see mida sa ei näe. Pealt vaatad küll, et väga kena ja justkui korras, aga tegelikult on väga must ja jube. Pärast lendasin Liise juurde Nele tuli ka. Istusime baltas ja ootasime bussi. Mingi mees küsis meilt korduvalt suitsu, me aga kinnitasime, et ei oma siukest asja. Kiitis küll, et väga tublid, aga noh, mõne hetke pärast oli see tal ununenud ja juba ta küsis jälle. Kui me tast lõpuks enam välja ei teinud, hakkas vend omaette rääkima, et Eesti riigi ainus ja õige asi on ikka prostitutsioon ja karjus üle balta, et ta on ikka nii õnnelik, et tal lapsi pole. Eks mõnel läheb õnneks väga vähe vaja..tore ju. Kui me olime juba peaagu Tutermaal, helistas Keijo, et sõidaksime Klooga-Rannani, Krissu suvilasse. Jõudsime sinna, käisime poest läbi ja särki-värki. Hakkab siis ust lahti tegema, kui märkab, et õiget võtit pole! Ma olin alguses täiesti kindel, et ta teeb nalja, aga võta näpsust, ei teinudki. Helistasime siis Liisele ja Erikule, et nad tagasi Keila poole pööraksid ja Krissu juurest läbi käiks. Lõpp hea kõik hea! Aga ma pean nüüd maale lippama!

Šokolaadikommid kiividega

Täna oli Ragnaril sünnipäev, tõi kooli kommi ka ikka! Noortekas oli arutlusõhtu alkoholi kätte saadavusest noortele ja selle tarbimisest. Täitsa tore ja huvitav oli, mulle meeldivad kõik siuksed asjad, aga ma pakun, et kui mind ja Nele poleks olnud, oleks neil palju igavam olnud. Ses suhtes, et meie olime need, kes nii öelda alkoholi poolt olid. Üks mees kes läbiminnes kohvi ostis oli ka poolt, aga ta ei võtnud asjast eriti kaua osa. Tegelikult pole ma ka täiesti poolt ja värki, aga päris ära keelamine on ju absurdne. Teemaks oligi noorte probleem, aga nad jõudsid lõpuks sinna välja, et kogu ühiskond peaks karskem olema. Vähemalt mulle jäi siuke mulje. Mnjahh..see on küll jah suht kohtlane, et neljateistaastased on pidevalt täis, aga midagi kerget peaks ikka vähemalt lubatama. Aga põnev oli. Pärast tšillisime Nelega seal veel niisama, ma lihtsalt nii armastan seda kohta, eriti sinist diivanit!! Muide, eile saime kirjad, et oleme POFFi vabatahtlike reservis. Tahaks nii väga sinna saada, aga ainult koos Nelega!

Esimene peab olema kogenud, mitte siuke, kes näpuga järge ajab

Täna oli nii armas päev. Fatmel ja Lauril oli sünnipäev. Pärast kooli läksin Liisele baltasse vastu ja siis saime Maarjaga kokku ning suundusime Kinomajja maleva filmi vaatama. Riina, Liina, Nele ja Ron tulid ka. Nii tore oli siukest suve meenutust vaadata, alguses oli päris kurb lausa, nostalgia! Pärast läksime noortekasse. Teel möödusime mäkist ja nägime aknast Ilonat. Kopsisime nagu mingid ebatsiviliseeritud olendid vastu akent ja hüüdsime maroženojet. Ilona siis vaatas lõpuks meie poole ja kissitas silmi, mõtlesime korra, et äkki see on hoopis ta kaksikõde, et siis on küll päris tobe. Aga oli õnneks ikka Ilona, oli seal oma parima sõbraga. Jeesshh... Läksime sisse ja pajatasime natuke omavahel, see poiss vaatas kogu aeg natuke kummastavalt, tsipa ebamugav oli vist teisel. Erik tuli ka EKAst mõne aja pärat. Alguses hüppas Signe ka läbi, nii mõnus oli teda jälle näha. Oehh, mõnus oli jälle üle pika aja nii mitmekesi kokku saada, siuke tunne nagu suvi oleks ikka. Peaks seda tihedamini harrastama, aga kõigil on ju kogu aeg tegemist. Tundub, et oleme oma taltsutatud olendid hooletusse natuke jätnud.

Shopping for blood

Huuhhh... üllatavalt rahulik päev oli. Ajaloos oli kontrolltöö hetiitide, pärslaste, iisraelaste ja foiniiklaste peale. Eile hakkasin õppima, mõtlesin, et teen kõigepealt prantsa harjutuse ära, et siis ajalugu. Seejärel otsustasin enne ka vene keele harjutuse ära teha ja siis inglise keele soneti pähe õppida ja siis isegi prantsa ühe salmi pähe õppida.. mnjahh... vabandusedvabandused.. mida kõike ma ei teeks, et suure asja ppimist edasi lükata..tüüpiline. Lõpuks oligi nii, et ma õppisin kaks tundi teoreetiliselt ajalugu, ehk siis istusin msnis ja päriselt selleni ei jõudnudki. Koolis avastasin, et vihiku olin koju jätnud, ehk oleks tulnud kogu õpiku tekst läbi lugeda. Või siis ka mitte. Laenasin Kätilt vihikut ja lugesin seda. Töö kätte sain, oli alguses küll päris jube tunne, lugesin kõik küsimused läbi ja ainult kaarti ja ühte küsimust oskasin. Aga loogiliselt mõeldes ja ajusoppides tuhnides leidsin õnneks vajalikud lüngatäited ja sain kõik vastatud. Natuke nõme tunne oli küll, et kui läks midagi väga tobedalt valesti. Õnneks vedas. Vene keel oli ka ülitšill. Ljudmilla on lihtsalt nii tore. Pool tundi rääkisime Jaagust ja ta koertest, see oli nii naljakas lihtsalt ja Ljudmilla naerab nii armsalt ja Jaagul on pidevalt nii naljakas muie näos. Tal on kaks koera, Pintsel ja Bimbo. Heili küsis, kas neil poegi ka on, me ei teadnud, et mõlemad isased on. Ljudmilla ütles, et sellegi poolest võib neil ju poegi olla kuskil. Jaak aga hakkas talle seletama, et isasel ja isasel koeral ei saa omavahel poega olla. See oli nii naljaks. Üldse on ta üks paras tilk nalja.
Järgmisest kuust hakkan vist teisipäeviti ka tennises käima. Kõik on täna trennis, kõik kelle helistasin.. Appi.. peaks kostüümid kokku pakkima, ma pole suutnud neid siiamaani tagasi viia!
Praegu tahaks veel midagi magusat, muidu on mõnus üle pika aja niisama kodus olla. Lihtsalt niisama. Muusikat kuulata ja netis tõmmelda või kassiga karelda.