Kus sa oled, mu ahi?

Viimased ajad on möödunud kerra tõmbumise vajaduses. Üha enam tunnen end kassina, kes jumaldab hangedesse sukeldumist ja puu otsa ronimist, kuid vajab seejärel küdevat ahju, millel end soojendada. Nii ütlemata hea on olla kuskil soojas, nt sooja teki all, sooja seltskonnaga, ajada soojalt juttu ning juua miskit sooja. Teab, kas asi on jahenenud ja niiskes ilmas või on mu enda sisekliima külmemaks läinud, et rohkem soojust vajan. Ehk on lihtsalt absoluutne soojavajadus suurenenud. Ei ole kindel, kas see tähendab konkreetselt midagi, kuid värvid mu ümber ja meeltes on samuti jahedamaks läinud. Oranž asendub üha tugevamini sinisega. Pruun halliga. Kohati esineb tasakaalutust selginemistega. Öeldakse, et armastus on arusaamine, et üksinda ei olda tervik. Samas on inimesi, kes väidavad, et parim tasakaal on sisemine rahu. Viimase poolt räägib ka see, et viimast on palju raskem kaotada. Armastus juhtub nimelt vahel ära minema või mitte kohale jõudma. Võta siis näpust, küllap on kõige mõistlikum leida tasakaal nendegi kahe mõttesuuna vahel: leida tasakaal endas, kuid mitte unustada, et koos on ikka toredam.