Laupäeva hommik algas justnimelt niimoodi.On inimesi, kes lausa hämmastavad oma oskusega mõista ning on nii soojad; just õigel hetkel seal, olemas. Nii hea on lihtsalt vaiki olla ja tunda end hoituna. Kuigi maailm su ümber oleks justkui natuke kokkuvarisemas. Seekordne õhtuilu oli natuke hirmus, kuna justkui poleks tohtinud naerda. Samas, olnut ei saa ju muuta. Esmalt lummas mind majade vaheline vaikus ja rahu, seejärel pikk-pikk teekond vanalinnas.
Üks imelik teadmatus on mind varitsemas. Tasakaalutus leidis aga võib-olla lahenduse ja rahu on saabunud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment